Varamu

 Külastasin ka teist Kumu kunstimuuseumi püsiekspositsiooni, milleks oli ,,Varamu". Seal sai näha teoseid Eesti kunsti klassikast 18. sajandi algusest Teise maailmasõja lõpuni. Liikudes ühelt teemalt teisele, anonüümse baltisaksa portretisti teose juurest Johann Köleri, Kristjan Raua ja Konrad Mäeni, üle Eesti Kunstnikkude Ryhma Pallase koolkonna kunstnikeni, avanevad eesti kunsti loo taustal ka kogu Euroopale iseloomulikud arengud ja kultuuriprotsessid. Mentaliteedimuutusi ja kunstistiilide vaheldumist jälgiv väljapanek koosneb nii eestlaste kollektiivses mälus juurdunud ikoonidest kui ka tänini fondides eksponeerimisjärge oodanud teostest. 

 Jälgides seda näitust, viisid need maalid mu mõtted sügavasse ajalukku, tuli meelde palju kannatusi, mida eesti rahvas on pidanud taluma ning need mõtted pole kunagi head. Pisut mõtliku ja masendavat tuju aitasid ravida aga rõõmu ja hiilgust täis järgnevad ruumid, kus võis näha pea peal seisvat Kalevipoega ja tava inimese jaoks hiiglsliku maali.

Alfred Hirv
Natüürmort puuviljade ja lastud lindudega   1916
Õli

Mind köitsid selle maali külge väga täpsed detailid.

Rudolf von zur Mühlen
,,Rannal" 1883
Õli

Johann Köler
,,Herakles toob Kerberose põrguväravast" 1855
Õli

Amandus Adamson
Hülgekütt Pakri saarelt   1898a.
Pronks

Oskar Kallis
Tiritamme kasvatamine  1914a.
Pastell

See oli pilt, mis tegi kohe tuju heaks 

Evald Okas
,,Kaevurid"  1960
Õli

Seda maali jälgisin ma kõigist teistest Kumu maalidest kõige kauem, sest see maal jutustas justkui lugu, nende kaevurite raskest elust ja veelgi raskematest mõtetest. 

Villu Jaanisoo skultuurid

 

  

 See oli üks neist tavalistest näitustest, mida iga inimene on oma elus vähemalt korra näinud, kui see näitus õpetas mulle, et igas tavalises peitub ka midagi erilist.

Rasked valikud

 Taaskordsel Kumu külastusel otsustasin külastada püsiekspositsioone. Valisin 4. korrusel asuva ekspositsiooni ,,Raskesd valikud", mis tõi minuni teoseid Eesti kunstist teise maailmasõja lõpust taasiseseisvumiseni.
 Ekspositsioon neljandal korrusel on 20. sajandi teise poole eesti kunsti päralt. Seda aega iseloomustavad suured murrangud, mille paremaid ja tõepärasemaid jäädvustajaid on kunst, oma erakordse võimega ühtaegu kajastada sündmusi, teha laiaulatuslikke kokkuvõtteid ning väljendada poolehoidu või hukkamõistu.
 Sel korrusel on mitmeid eriilmelisi ülesandeid. Vaatluse alla võetakse nõukogude riigi ja kunsti vahekorrad, kõige ilmekamalt kõneleb neist sõjajärgse sotsialistliku realismi väljapanek. Järgnevas kunstistiilide ja kunstiliikumiste tutvustuses teeb ekspositsioon sissevaateid erinevatesse kunstinähtustesse 1960., 1970. ja 1980. aastatel (modernism, popkunst, hüperrealism jmt.). Tähelepanuta ei jää arengud rahvuslikus maalikoolis ja graafikas.

 See näitus on oma ülesehituse ja väljapanekute poolest üks parimaid mida olen näinud. Sellel näitusel ei hakka kellelgi igav, igaüks olenemata oma vanusest, soost või elukutsest leiab midagi, millel pilk pikemaks pidama jääb. Näiteks mina kui täiesti tavaline inimene nautisin sel näitusel maale ja skulptuure, mis pakkusid lihtsalt silmailu, lastele oleks selle näituse juures kindlasti huvi pakkunud ruumilised ja värvide rohked maalid, nagu näiteks Ilmar Malin-,,Kustuv päike", tõeilisele kunsti harrastajale oleks huvi pakkunud väga detailsed maalid ja mitmed maalimisvõtted, mida kõrvataha panna.

Mare Mikof
Sõbranna (Seotud silmadega tüdruk) 1974
Materjal: Šamott

Jaan Elken
Kaadrivalik  1979
Õli

Jaan Elken
,,Tallinn Kopli kaubajaam"  1982
Õli

See oli selle näituse üks mu lemmik maale, mulle meeldis just paras detailide rohkus ja valge kasutamine.

Jüri Arrak
,,Mere ääres" 1969
Assamblaaž, õli

Edgar Viies
,,Põlenud linn"  1967
Raud, keevitus

Ilmar Malin
,,Kustuv päike"   1968
Sünteetiline tempera, liimaine

 Ma jäin selle näituse külastusega väga rahule ja see näitus jäi mulle meelde kui värvide rohke ning mänglev

ekspositsioon, mis sobib kogu perele.

Visvaldis Ziediņš Ümberkirjutused Läti kunstiajaloos

 Visvaldis Ziediņšis oli Läti elupõline kunstidissident, kelle looming oli kuni viimaste aastateni tundmatu ka Läti enda kunstiavalikkusele, rääkimata Eesti omast. Ziediņši avastamine, paljuski postuumne katse jalule seada kunstiajaloolist õiglust, muudab oluliselt laiemat arusaama Baltimaade põrandaalusest kunstist nõukogude ajal. Visvaldis Ziediņši looming laseb meil lõplikult loobuda arvamusest, et nõukogude perioodil ei olnud erinevalt Venemaast Lätis fundamentaalses mõttes teisitimõtlemist.

 Sõna „liikumine" (läti keeles kustība) oli Visvaldis Ziediņši käsitluses üks kõige olulisemaid termineid. Ta leidis, et see ei viita mitte stilistiliste omaduste kaudu määratlevatele kunstisuundadele, vaid pigem kunsti olemuslikele ülesannetele.

 Näitus koosneb seitsmest jaotisest, mis lubavad Visvaldis Ziediņši pärandit vaadata mitme nurga alt. Kõik jaotised on moodustatud vabade assotsiatsioonide meetodil Ziediņši loomingut analüüsides.

 Kui mina seda näitust vaatamas käisin ei teadnud ma veel nii põhjalikult Visvaldis Ziediņše elulugu ja tema panust Baltimaade kunsti, kuid sellelegi vaatamata oli tegu väga paeluva näitusega. On ka teada, et Visvaldis Ziediņš lõigi oma teoseid tulevastele põlvedele. Seda näitust sai vaadata väga mitme nurga alt ja et seda näitust täielikult mõista ja tunda, et "nüüd ma tean kõike sellest, mida ma siin silmaga näen" oleks mina pidanud sellele näitusele minema väga suure seljakoti riiete ja toiduga. Mulle meeldis see, et esmapilgul täiesti tühiste objektide juures võisid sa vaadata ja mõtelda lõpmatuseni mida püüavad need asjad sulle öelda, need asjad lausa kiskusid ennast vaatama.

Portreed 1966
Guašš lõuendil

King meekärjega

See oli üks neist objektidest, mille juurde ma pikemalt peatuma jäin. see meenutas mulle midagi ja tekitas minus üllatusliku rahu tunde.

Kosmos  2000 a. 

E=mc2  1965a.
Guašš ja tušš paberil

Mina kui reaalklassi õpilane ei saanud lihtaslt relatiivsusteooria kõige tuntumast valemist mööda vaadata.

See näitus jäi mulle meelde sellega, et see tuletas mulle meelde nii meie riigi kui ka  kogu Baltikumi ajalugu, see pani mõtlema ja tekitas iga asja juures erilise tunde nagu see asi oleks väga tähtis meie ajaloo kujunemisel, kuigi ta seda ei pruukinud otseselt olla.

 

ELEKTROMAGNETILINE

 Järjekordne näitus Kumus külatatud ning pean tõdema, et see polnud sugugi maha visatud aeg. Sellel näitusel oli loomingut põhjamaade moodsast kunstist aastatel 1918-1931. Näituse kuraator Gladys C. Fabre keskendub kunstnike identiteediotsingutele 1920. aastate erinevatest ideedest laetud kunstimaailmas ja rõhutab näitusetööde valikutes just Rootsi, Norra, Taani, Läti, Leedu ja Eesti kunstnike tolleaegse loomingu eredama väljavalgustamise vajadust. Näituse pealkiri „Elektromagnetiline" on pärit Blaise Cendrarsi luuletusest „Le Panama ou les Aventures de me Sept Oncles" (1918), mis on omane just antud ajastule. Näitusel esindatud kunstnikud mängisid tähtsat rolli nii oma kodumaal kui rahvusvahelise kunstielu tasandil ning olid erineval moel mõjutatud sõdadevahelise aja poliitilistest, sotsiaalsetest ja majanduslikest arengutest. Tuntuimad neist on Thorvald Hellesen, Eduard Ole, Otto Gustaf Carlsund ja paljud teised.

 Seda näitust oli tõesti huvitav jälgida, seal oli nii värvidest küllastunud, lihtsaid ja tabavaid kui ka väga sügavamõttelisi teoseid. See oli näitus, kus peatusin pikemalt ja igal sammul tuli ette midagi uut  ja huvitavat, millest lihtsalt ei saanud niisama mööda jalutada.

Thorvald Hellesen-"Maal"  1920
Õli

See maal jäi mulle kõigist teistest maalidest sealt ruumist kõige esimesena silma, mind köitis selle maali suurepärane värvi valik ja Hellesen oli selle maali teinud nii huvitavaks, et see liimis ka minu silmad 10-ks minutiks sellele maalile, kuigi ma olen täiesti tavaline inimene, kes ei tea kunstist suurt midagi. 

Christian Berg
Monumentaalfiguur II 1927
Pronks

Olgugi, et tegu oli pronksiga lõi kulla värv kõigil näod särama.

Fernand Leger
Lavakujunduse mudel lavastusele "Maailma loomine"   1923

Pildilt pole seda hästi näha kuid tegu oli 3D mudeliga ning kindlasti oligi see, lisaks super  värvi valikule , üks peamisi põhjuseid miks see oli selle näituse mu üks lemmikuid teoseid.

Gustavs Klucis
Dünaamiline linn 1919

See teos jäi mulle silma selle poolest, et see tundus mulle nii selge ja tekidas minus tunde nagu tahaks ise kohe midagi maalida või joonistada.

Jacquez Lipchitz
Mees mandoliiniga 1917

 Ma nautisin seda näitust väga ning see näitus mõjutas mind lausa nii palju, et sellelt näituselt saadud inspiratsiooni tõttu võtsin ma ka ise kodus pliiatsi kätte ja hakkasin kritseldama. Soovitan  seda näitust külastada kõigil keda on ära tüüdanud tavalised kunstinäitused või kellel on kunstilise inspiratsiooni kriis.

Raul Meel- "Dialoogid lõpmatusega"

 Jõudis ka mul kätte päev, mil üle kahe aasta jälle Kumusse sattusin. Kumu oli ikka sama nagu enne, kuid näitused selles olid muutunud. Nii otsustasingi enamust neist külastada.
 Esimeseks näituseks valisin Raul Meele "Dialoogid lõpmatusega". See näitus esitab vaatajale kaasakiskuva loo Raul Meele tegevusest kunstiuuendajana aastatel 1968-1992 ja tema loomingu peasuundade arengu kokkuvõtte 1990-2014.
 Esmapilgul Kumu suurde saali sisse astudes tundus see näitus kuidagi imeliku ja mulle mitte sobivana, kuid kui saalis ringi vaatasin leidsin ma, et see näitus on täpselt nagu minule loodud. Mulle meeldis Raul Meele oskuslik värvide mäng ning see, et ühelgi tema pildil polnud midagi üle ja samas polnud ka midagi puudu. Tema looming oli esitatud lihtsalt ja arusaadavalt ning kõige selle lihtsuse kõrval olid need pildid ka silmale ilusad vaadata ning see ongi ju tavalise inimese jaoks kõige tähtsam.

Kaarjoonte Sülelus
Tušš papil

Need kolm olid mu lemmikud, sest väga lihtsate võtetega oli saavutatud midagi väga head nii silmale kui ka vaimule. Pealkirjad: Copula 8/7/7A
Akrüül lõuendil

Hommikutäht I-IV   1973
Siiditrükk paberil

Vangistus   1971
Siiditrükk paberil

Muinasjutt sinipüksikestest I-X   1972-1979
Akrüül lõuendil

 Raul Meele näitus oli kindlasti üks parimaid, kus ma käinud olen ning tema omapära ja lihtsus jäävad mulle veel pikalt meelde.